Yesterday (26.06.) 16 hours long and quite hard gorge crossing. Today (27.06.) 18h and 51km kayaking on the Wijdefjorden.
Eile, 26.06. raske 16-tunnine kuruületus; täna (27.06.) 18h ja 51km kajakisõitu mööda Wijdefjordi.

Today (24.06.) morning we crossed over Hinlopen Strait! Now on the home island!

When crossing the Hinlopen Strait we met the sister-ship of Stockholm: cruise-ship Origo. After a bit of searching (we gave a signal by radio), they saw our two tiny kayaks on the sea. It was very nice meeting, down to kayaks we were served a cup of tea with sandwich :) This taste of civilisation was very great! Thank you very much, Origo crew!
Message forwarded by Katre
-------------------
Täna (24.06.) hommikul ületasid Hinlopeni väina. Nüüd on nad kodusaarel!
Katre

21.06.-22.06. nighttime we kayaked over Franklinsundet (from Lågøya to Storsteinhalvøya). It is a narrow - 8 km strait but opened to the ocean. That’s why winds can rise easily ja quickly. At that time situation for us turned to strong winds. We got two meters high waves and headwind, it was tough going, 2-3hours very strong efforts to do.
Finally we were soaked and almost frozen. This forced us to remain in camp althought initially we wanted to reach to Kinnvika. After some restful sleep hours we had very nice, sunny and windless weather. In the evening (22.06.), after kayaking 32 km we reached to Kinnvika.
Here we found our Depot1. It was very big surprise, cause we had an information that this depot was destroyed. But red-colored box appeared to the eye from a distance! This depot was brought here tree years ago and supplemented with some foods two years ago. The box was inside a musty, and of course, many foods out of date (best before 2009 and 2010), but most of them are edible state. Now we have plenty of foods.
Some days ago we had a plan to go through the Lamfjord, by now we have decided to go along the Wijdefjorden. But today, 23th of June we try to across the Hinlopenstrait.

Forwarded by Katre

-------------------------------------------
21.06.-22.06. ööl ületasime Lagoya saart ning Kirdemaad eraldava Franklini väina (Franklinsundet). Kuigi kitsas väin – 8km, läks olukord väga tuuliseks. Tegu on ookeanile üsna avatud väinaga. Saime väga karmi umbes 2 meetri kõrgust lainetust ja vastutuult. See oli tubli rassimine, 2–3 tundi tugevat pingutust. Lõpuks kui üle saime, olime läbinisti märjad ja külmast kanged. See sundis meid jääma paigale laagrisse, kuigi esialgu oli plaan samal päeval Kinnvikasse jõuda. Siin, pärast uneaega kohtasime üle pika aja jääkaru (maal olles esimene karu). Tegu oli päris kõhetu isendiga, kes siiski lähedale tulla ei julgenud, ju oli inimestega kokku puutunud ja kartis.
Pärast uneaega jätkasime (22.juunil) süstasõitu. Ilm oli tõeliselt nauditav, päikseline ja tuulevaikne. Läbisime 32 km ning õhtuks olime Kinnvikas. Oma suureks üllatuseks leidsime siit meie depoo (depoo1). See oli ääretult suur üllatus, kuna olime varem saanud infot, et toidukast on hävinud. See punases kastis toidudepoo oli pandud kolm aastat tagasi ning kaks aastat tagasi sai seda täiendatud. Rõõm oli suur, sest sellesse olime toitu pannud päris palju. Kast oli seest loomulikult kopitanud ja paljud toiduaineid aegunud (parim enne 2009 ja 2010), oli suurem osa neist siiski söödavas olekus. Niiet järgnes suur jaanipäevaeelne sööming. Telkisime mererannal, tegime ajupuidust lõkke, küpsetasime Florianilt saadud vorstikesi ja sõime külluslikult igasugust kraami, mis kastis leidus. Kõhud said korralikult punni söödud. Toidupoolist on meil nüüd rohkelt.
Oleme oma marsruudis pisut ümberkorraldusi teinud. Kui eile arvasime, et läheme läbi Lomfjordi, siis nüüd on mõttes liikuda mööda Wijdefjordi (Wijdefjorden). See on pikk fjord, mida mööda on hea süstadega sõita. Ka mitmeid hütte leidub selle ääres, saaksime neis ööbida.
Täna, 23.06. päeva teisel poolel lubab umbes 6-7 tunniks vaiksemat 2-3m/s loodetuult. Võtame ette Hinlopeni väina ületuse.

Teate edastas Katre

19th of June early morning we started kayaking over the strait (Nordkappsundet): from Phippsøya (Seven Islands) to Chermsideøya. Before leaving we got a big surprise: a cruise-ship Stockholm entering into the bay.  As we had lack of food Audun contaced with captain by radio. Very huge thanks to the Stockholm crew and to their expeditionleader Andrias. They gave to as apples, Coca-Cola, a bucket of oats flakes, kilo of butter , crispbread and caviar. This was like a Christmas present: so much good and tasty and delightful things. 
But moving from Seven Islands over the strait to Nordaustlandet... This was the most critical and longist sea overshoot on our way back home. For kayaking we waited appropreate weather, especially good wind conditions. Furthermore, the tide and drifting packice had to be taken into account. The tides moved the ice from one place to the other; drifting pack-ice wanted to close our way to Nordaustlandet. We had the luck at that time again and after 5 hours we landed on Chermsideøya.
After that we kayaked along the coast of Nordaustlandet to the west. It was almost wind silence and we wanted to use this good weather as much as we had force. Kayaking over the fjords we had to consider local wind that blows from the fjord.  These strong winds may be very strong and come unexpectedly. Fortunately, we did not hit anything like that.
We got quite long day, 40 km and at the end of day we were absolutely tired.
Now, in the 21st of June we are on Lågøya. We try to kayak over the strait and move to the south, to Kinnvik. On Lågøya we had another depot. It was left for us by Audun’s good friend, well-known wildlife photographer Florian Schulz (see his photos www.visionsofthewild.com). Florian was sailing here by yacht Arctic 2 and left for us sausage, mayonnaise, kilo of sugar. What a good feeling is to eat sweet porridge! He put into depot butter also –  all kind of fat is very useful for us now.
It is difficult to discribe this graditude we feel. Many thanks to Stockholm crew and to Florian for the help and caring. 
On our way to Longyearbyen we have another critical strait: Hinlopenstrait. There are strong winds and strong currents. We need good luck and good wind conditions for kayaking over it.

----------------------------------------------------------------------------------

19. juuni varahommikul alustasime väinaületust Seitsmest saarest (Phippsøya) Kirdemaale. Enne minekut, kui me pakkisime, tabas meid hea üllatus. Kruiisilaev Stockholm oli lahte sisenemas ja Audun võttis raadio teel ühendust, et paluda hädavajalikku toidupoolist. Väga suured-suured tänud siinkohal Stockholmi meeskonnale ja selle ekspeditsioonijuhile Andriasele, et nad vastu tulid ning meile õunu, Coca-colat, ämbri täie kaerahelbeid, kilo võid, natuke kuivikleiba ja kaaviari andsid.  Meil olid justkui jõululaupäev, mil saab häid roogasid ja kõhu täis (peaaegu).

Aga Seitsmest saarest Kirdemaale pääsemisest... See lõik oli kõige riskantsem (pikim) ületus meie tagasiteel koju. Väina ületuseks ootasime sobivat ilma. Ilmprognoos ja iseäranis tuuleprognoosi saime (Katrelt) peaaegu tunniajase täpsusega. 25km ületus saigi vastavalt prognoosile sätitud. Ent peale selle tuli arvestada veel mitut tegurit: tõuse-mõõnasid, mis jääd periooditi ühest kohast teise liigutasid, ning teed sulgev triiviv paakjääkeel. Oli näha, et paakjää tahab meie tee sulgeda. See triivis ida poolt tuulega sisse.

Meil vedas ületusega, järjekordselt olime õnnega koos, sest igasugune ajastus läks suurepäraselt. Ületusel kasutasime ka kuivülikondi: alguses, kohtades, kus jäälaamad olid sisse tulnud, hüplesime jalgsi süstasid järel vedades laamalt laamale. Kuna parasjagu oli mõõn, siis kandus see jääsupp fjordist välja. Nii õnnestus meil saarelt minema saada, vabasse vette pääseda. Üritasime aerutada ümber Parryøya saare. See oli jääga blokeeritud. Võtsime suusad, et see saar kitsamast kohast suuskadel ületada. Teisele poole jõudes, läks meil väga kiireks, sest jääkeel oli juba sinnagi jõudnud ja oht oli, et see sulgeb meie tee Chermsideøya saarele, kuhu oli meil suund võetud. Et oli mõõn, siis see aitas meid süstadega kiiresti eemale saada. Nõnda õnnestus 5 tunni pärast maanduda Shermsideøyal.

Edasi kulgesime mööda Kirdemaa rannikut läände, tuulevaikuse tõttu oli liikumine igati hea ja püüdsime maksimaalselt seda võimalust ära kasutada. Ent siinjuures pidime arvestama ka võimalusega, et fjordides võib ette tulla kohalikke laskuvaid tuuli, mida ilmaennustus ette ei näe, ja need võivad tugevuse tõttu väga saatuslikuks osutuda. Meie rõõmuks midagi ootamatut meid ei tabanud ja saime teha väga pika päeva: liikusime süstadel 40 km. See-eest olime õhtuks üdini väsinud, igal momendil tikkus uni peale. Süstas vee rahuliku loksumise saatel oli silmi iseäranis keeruline avatult hoida. Kaks kuud rasket kulgemist on seljataga, väsimus on ilmselgelt kuhjunud. Uni tuleb sekundiga, kui vähegi rahulikum moment on.

Fjordi sisse pääsenud, otsisime kiirelt laagripaiga. Seal tuli peaaegu terve päeva tuulevangis püsida. Telki meil muidugi enam püsti panna ei õnnestunud, sest vardad olid kõik puruks. Telk oli lihtsalt kui ümber tõmmatud maadligi hoidev kott, kuhu sisse sai pugeda. Magasime tol ööl vahetustega: üks pidas karuvalvet ja teine samal ajal põõnas kotis ning siis vastupidi.

Nüüd (21.06. õhtu) oleme Lågøya saarel ja üritame täna jätkata liikumist lõuna poole Kinnvikale. Lågøyal oli meil teine depoo. Selle pani meie jaoks välja Auduni hea sõber saksa tuntud loodusfotograaf Florian Schulz. Ta seilas ja pildistas siinsetes vetes jahtlaeval Arctic 2. Tema pani meile depoosse vorsti, majoneesi, 1 kg suhkrut. Selline hulk suhkrut tegi meid eriti õnnelikuks: saame nüüd Stockholmilt saadud kaerahelvestest putru magusaks teha. Samuti saime võid – rasv, millest me väga-väga puudust tunneme. Hiiglaslik tänu nii kruiisilaeva „Stockholm” meeskonnale kui ka Florianile ja Arctic2 meestele hoolivuse ja abi eest.

Piirkonda, kuhu me nüüd suundumas oleme võib üsna sageli kohata kruiisilaevu: meie oma Pole Positioni organiseeritud kruiise (Audun töötab Pole Positionis). Paljud on meid nõus üles korjama ja koju sõidutama. Kuid tahaksime lahkest abist hoolimata ise edasi kulgeda. Siiski on meil ees ootamas vähemasti üks riskantne ületus: üle Hinlopeni väina, seal on tugevad tuuled ja tugevad hoovused. Kui meil ajastuse ja ilmaga veab, siis sooviksime omal jõul selle väina ületada suundudes Lomfjordi ja sealt üle liustiku Longyearbyenisse. Oleme otsustanud 26. juunini edasi rühkida ja kui selleks ajaks paistab, et fjordi ületuse või edasiliikumisega enam hakkama ei saa, siis kutsume endale abistajad vastu.

Toidumoonaga on hetkel enam-vähem hästi, sest oleme saanud siit-sealt provianti juurde. Näljatunne on muidugi alles, see on kahe kuuga püsivalt kuhjunud ja tõenäoliselt ei kao niipea ka koju jõudes :). Täna on üle mitme päeva päikseline päev, nii hea on telkida (kuigi telk on kotiks muutunud) ja olla kivide peal, maapinnal.

Peale selle, et kehad on pikast ekspeditsioonist väsinud, on külmast kannatada saanud ka meie sõrmed. Nüüd on neede tuulest ja päiksest lõhki, merevesi ei hellita samuti. Varustus on kah siit-sealt lagunenud, kuid veel me alla ei anna. Eks näis, kus me 26. juunil oleme ja mida vajadusel ette võtame (kui Hinlopeni väina ületuamiseks sobivaid olusid ei tule).

Maailma, kus me hetkel liigume on aga võrratult kaunis. Maastik ja vaated on hämmastavad.

Tänud kõigile kaasaelajatele ja igas mõttes toetajatele.

Teate edastas Katre

Yesterday noon Timo and Audun landed at Trollodden, Phippsøya, Norway (Seven Islands). Arriving from 90 deg N in good health. Resting after 54 days, 1039 km.

13th of June was the first day when Timo and Audun saw the land: the coast of Nordaustland and Sjuøyane (Seven Islands). Although it was far, of course it gave a big amount of energy for their tired bodies.
After that they have done very hard work and very long days. Today, 15th of June at 4 p.m. they ended 23-hours working day. From 5pm to 10 pm (five hours) was for resting and sleeping. At that time they drifted about 3km towards islands, thank you wind (from NE) and Arctic ice drift :).
And now they are doing their last hard effort: it is 25km to Seven Islands. Timo and Audun haven't very much time for that, cause wind is turning to the south somewhere at midnight and to the west tomorrow afternoon (16.06.). This wind direction is not favorable to their progress at all. Let's hope that polar bears sleep today night also and Timo-Audun can move without any incident.
But in general, terrain is very tricky and polar bears are everywhere. Expedition food is almost at the end. Hope that the depot2 (on the Seven islands) is OK and polar bears haven't eaten it.

Yesterday they had very nice weather, it was sunny and warm. Very beautiful terrain also. They kayaked through the area of low ice concentration: quite open water with little icesheets. It was completely different world. They saw many seabirds flying above them, some whales spraying the water, a walrus lying on the ice. One polar bear, but he/she wasn't interested in Timo and Audun.
Below is the image of Aqua satellite (12th June). They are somewhere there (red circle). For landing they choose Cape Platen or seven islands (depot2). It depends on wind and ice drift direction in the following days.

Eile oli neil tõeliselt kaunis suveilm: päikseline ja soe, sai lausa T-särgi väel edasi liikuda. Nad läbisid jää konsentratsiooni poolest suhteliselt hõredat ala. Selles 10-15km pikkuses ribas oli palju pisikesi jäätükke hulpimas vees. Kajakitega seda labürinti läbida oli väga huvitav ja ilus ja teistsugune. Hea oli anda puhkust jalgadele ja teha vahelduseks tööd kätega. Selles hõredas piirkonnas kohtasid nad palju merelinde (sh tormilinde), nägid vaalasid puristamas vett välja, ühte morska jäätükil peesitamas. Ka jääkaru silmasid, kuid see isend põgenes ega tundnud mingit huvi inimeste vastu. Teel oldi eile 16 tundi.
Praegu on plaan "maanduda" kas seitsmel saarel, kus asub nende pisike toiduladu või siis Plateni neemel. Kõik oleneb sellest, milliseks kujuneb tuule ja jäätriivi suund lähipäevadel. Millised on nende teekonnal jääolud praegu, võib näha allolevalt satelliidipildilt (12.06.).

Some days ago they had scary situation. Timo and Audun met one polar bear who dosn't act like usually. Probably he was very-very hungry. At first this bear moved around them, watching and sniffing. He slowly approached, appeared and disappeared from different places again and again. Hide himself behind floating ice and swam in the water. Timo and Audun were on a block of ice and tried to keep an eye on him. On one moment they didn't saw the polar bear any more. And after waiting for some time they thought that the king of Arctic turned to his own way.
But bear was back. Suddenly he attacked them jumping out of the wather on the iceblock where Timo-Audun were standing. Distance between them was only 3 meters. It was huge luck that they were able to react so quickly. Revolver shot scared the bear away. It was pretty shocking situation; they felt how it is to be a prey and how unexpectedly polar bear may act.
On the same day they saw another polar bear but this individual was timid. Next day, in the morning they found very large bear footsteps around the tent also.

Air temperature is 0ºC and snow is very wet: feet are wet and boots are waterlogged. Weather is cloudy and humid in most days. Terrain... In the icefield there are some large iceblocks (10-15km) and many little ones, many leads of open water (not too wide). They are skiing and kayaking by turns.
There was strong wind and icedrift from the West at the weekend. This pushed them back to the east.

Timo and Audun are very grateful for all kind of support. Each good word, supportive and encouraging message gives them energy and will to go on.
They are having very difficult and critical moments now. Drift to the West is strong. Probably they have to give up Karl XII Island plan (because the west drift).
Last day they were on the way 15 hours and gathered 30km.

Timo ja Audun on tänulikud kõigile, kes on saatnud ja saadavad toetavaid sõnumeid või lihtsalt on oma mõtetes nendega. Hetkel on neil väga keerukad ja otsustavad hetked silmas pidades, et viimastel päevadel on läänetriiv tugevnenud (st. jäämass kannab neid läände).  Tõenäoliselt ongi tühistatud plaan liikuda Karl XII saarele. Loodavad, et triiv ei kujune niivõrd tugevaks, et ka 2. depoost neid mööda kannab. 
Täna (meie jaoks öösel) oldi teel seni kõige pikemalt - 15 tundi ning läbiti 30 km.
Pühapäeva hommikul on madalrõhuala serv nendeni jõudnud tuues ka tugeva tuule. Esialgu paistab prognoosi järgi, et tuul hakkab nende jaoks soodsast suunast puhuma ehk loodest.

Being and moving in the white world it may cause problems with eyes. So Timo had it. It is OK now.
He has problems with one ski boot also: it isn't waterproof anymore and toes are now constantly wet. But generally weather and terrain conditions are wet also.
We had polar bear visit. It happend some days ago. We ate our dinner in the tent and suddenly strange noise came outside. We moved out quickly saw a polar bear standing about 2 m from tent. He was young and quite bold animal.

Will continue...


Pikalt heleda valguse käes liikudes ja ühesuguse tooniga maastikus silmale pidepunkte pakkuvaid objekte otsides võivad kergesti tekkida probleemid silmadega. Nõnda sain (Timo) endale mõneks päevaks kipitavad ning vette jooksvad silmad, mistõttu oli nägemine üsna hägune. Ent abi sai silmatilkadest ja nüüdseks on suurem häda möödas.
Varustuse poole pealt on taas üks tagasilöök: saapad, õigemini üks saabas laseb vett läbi, kuhugi on auk tekkinud. Märjas lumes suusatades on vasaku jala varvastel nüüd pidevalt märg olek.
Maastik on pärast tormi olnud heitlik ja lumi märg. Palju on pisikesi lahvandusi ja nendevahelisi rüsijääkuhjatisi, vanast jäälaamast lahti kistud tükke, sulaveelompe jms. Suusatatavad jääpangad on tihtilugu vaid miili pikkused. Sestap tuleb sageli ületada vabaveealasid. Jäälaamad on tihti ka üsna keeruliste servadega: ääred on kas rüsijääga või siis pudedad ning peale- ja mahasaamiskohti tuleb otsida. Selline sage vette ja sealt välja tulek võtab väga palju aega, sest selleks on vaja süstad ümber pakkida ja katamaraaniks siduda. Kui mõnda aega saabki jõudsalt edasi liikuda, siis on palju selliseid lõike, kus maastik on väga raske, ja neis olukordades on eelnevalt tekkinud hea tuju kohe maandatud.
Ühel päeval sattusime väga ulatuslikule jäälaamale. Laamal olles aitavad silmapiiril kumavad tumedad ‘pilved’ hinnata, kui kaugel on järgmine lahvandus ja kuivõrd palju on võimalik mööda jääd liikuda enne kui järgmine veeala tuleb. Kõnealne jäätükk oli 15–20 km pikk ning liikumistingimused sellel ülihead. Tegu oli lausa lennuki maandumisrajaks sobiva tükiga: tasane ja sile. Sellele superheale pinnale järgnes suur lahvandus (nagu eemalt tumeda kumapilve järgi võis oletada). Ka see oli meile edasiminekuks väga meeltmööda: oli võimalik kasutada purjesid ja tuule jõul edasi kulgeda. Purjetades saime 3-sõlmese kiiruse, kohati oli liikumiskiirus isegi 5 sõlme. Ka lõunasöömingu saime purjetamise ajal kanuudes olles ära pidada. Selline suuremate takistusteta ja viperusteta vaheldus tõstis meie mõlema tuju üsna kõrgele.
Maale lähenedes näeme üha enam elusolendeid, ennekõike eri liiki linde, kuid sageli pistavad oma hallid pead veest välja ka hülgeid.
Kui siiamaani oleme oma teekonnalnäinud vaid jääkaru jälgi, siis nüüdseks oleme kohtunud ka looma enesega. Olime just keetmas ja telgis söömas oma õhtusööki (pajarooga pohladega), kui kuulsime väljas kolinat. Ümber telgi meil karutara sel hetkel ei olnud (Audun parandas seda parasjagu), oli tavaline köis.
Kolistaja oli meist vaid paari meetri kaugusel, tuli heade söögilõhnade peale kohale. Põrutasime kiirelt telgist välja teda eemale peletama. Tegu oli nooremat sorti julge isendiga, kes hirmutamise peale esialgu kuigi araks ei löönud. Signaalrakettide ja revolvripaukude abil õnnestus karu siiski eemale ajada, kuid päris minema ta ei läinud. Suundus hoopis ohutusse kaugusesse pikutama ja paar korda üritas taas asja uurima tulla. Lõpuks kadus silmist oma rännakule.
Jääolude kohta oleme saanud infot Katrelt ja Herveelt. Esialgu on olukord hea, kuna vabaveeala Kirdemaast põhjas on sulgunud. Ka lennujaama meteoroloog on siinjuures abiks olnud ja olukorrast (st. purjetamiseks sobivatest lahvandustest) ülevaate andnud.
Praegu oleme otsustanud suuna võtta mitte Seitsme saare – Sjuøyane – peale (kus meil tegelikult on veel üks väiksem toidudepoo), vaid sellest veel ida poole jäävale pisikesele Karl XII saarele (Karl XII Øya). Et sealt siis edasi Kirdemaale suunduda ning läbi maakitsuse Oxfordi poolsaarele (Oxfordhalvøya) jõuda: seal asub teadusekspeditsioonide välilaagritele mõeldud moonakonteiner. See oleks meie liikumistrajektoori üks variantidest. Kui tuleb torm, mis meid siiski lääne poole kannab, on variant maanduda ikkagi Seitsmel saarel.