HELLO EVERYONE!
We are finally here! We are back at home!
Sorry for the little silence since Katre last time posted about our arrival. We really needed those couple days to get ourselves somehow back in the everyday routine. That’s not easy at all, neither physically nor mentally. Some recovery time has been certainly needed after for such a long stay away. All those PIN codes, bills and passwords – you need a time to find them and get used again :)
First of all we want to thank all of you who you have been with us in thoughts and words! The messages what were received from you via Iridium phone had a lot of spiritual strength that made us believe more into success, even when there were hard times. We felt us not alone at all!
Great thanks we say to our colleagues and friends here in Longyearbyen who organized very warm welcome event and surprised us that way. Yet we were not sending out position report last days for purpose and were trying to make our own surprise. After all we think that it was actually nicer that way. We got two major things we missed – pizza and warm shower!
And then last but not the least - all our sponsors, persons supporting and being behind this project with their great enthusiasm – we are very grateful to you! Without your support this trip would not have been happen.
Now we start to digest the real scale of the journey we have done. If you live out there, you are part of all of that and you take one day in time – simple life. But now we have time to look back with a more like eagle view and see how the whole image starts to come together. I cannot really describe my feelings. Just would not be able to find right words. These are beyond of the description. A dream what was long time carried in heart is finally made real. And after all these hesitations, 3 years of postponing, exhaustive preparations and little hope with the rather bad sea ice season. I can tell you honestly we both scared a pretty much. There were many moments before the trip and during the trip when we felt that this not going to work out. Only thing you can do at these moments is to keep going and somehow keep hope alive. We had the luck on our side at this time. I think I have never before scared so much about my own decision than it was now in April when I started to think that there must come a seasonal change into sea ice conditions, which would still favor our plan. That was high risk indeed as I had no glue if this is going to work out or not. I just tried to look confident enough to Audun as it was pretty much same with him. The winter 2012 in the Arctic Ocean Barents sea region was just so unpromising. But we both also felt that it must be now or never as we finally needed to go on with our life and other plans.
What we have done on these two days now after landing? Mostly eating and sleeping:) A little cleaning was necessary too of course. We’re gaining back some more body weight as we already have done since depots recoveries. But body still keeps behave as there might come crisis and hard times. We could eat so much that feel totally filled up and yet after couple hours we feel that would like to have a meal again. That takes some time to fully recover. Otherwise we are in good health and physical shape is not bad if tiredness will be gone. We have been pushed hardly last weeks and our daily schedule and sleep hours have also been messed up which means little recovery needed here too.
We try now to keep you updated with some fresh material posting it on homepage. It takes some time to go through all this material. But we are going to work on it. So keep in touch and updated!
All we can say for now is that we did some rough distance measuring and got approximately 1600 kilometers during the 72 days. About 400 kilometers of that belongs to paddling.
Posted by Timo
Oleme løpuks pæral! Oleme tagasi kodus!
Vabandan ka væikese vaikuse pærast, mis olnud peale seda kui Katre meie saabumisest teatas. Oleme væga vajanud neid paari pæeva, et end kuidagi tagasi tuua igapæeva rutiini ja argiellu. See pole sugugi lihtne, ei fyysiliselt ega vaimselt. On vaja veidi aega taastumiseks. Tuleb end harjutada pærast sellist eemalolekut tsiviliseeritud maailma hyvedega nagu PIN koodid, salasønad ja maksmata arved. Læheb aega enne kui need yles leiad.
Esmalt tahame tænada køiki teid, kes te olite meiega oma møtetes ja sønades. Sønumid, mis meieni satelliittelefoni vahendusel jøudsid, olid vaimujøudu andvad ja tugevdavad ning panid meid uskuma asja edukusse isegi siis, kui olid rasked ajad. Me tundsime, et pole yksi seal avarustel.
Suure tænu vølgneme oma kolleegidele ja søpradele siin Longyearbyenis, kes korraldasid væga sooja vastuvøtu ja seelæbi meid vægagi yllatasid. Viimastel pærvadel ei edastanud me oma asukoha infot ja pyydsime sedasi salajas hoides yllatada hoopis koduseid, kuid kukkus vælja vastupidi. Tagantjærgi tundub see isegi olevat meeldivamJ Meile sai osaks kaks væga igatsetud momenti – pizza ja soe dušš!
Køik meie sponsorid ja toetajad, yksikisikud, kes on olnud selle projekti taga – teile ja teie entusiasmile vølgneme suure tænu! Ilma teie abita poleks seda unistust saanud teostada.
Hakkame alles nyyd seedima ja hoomamama kogu ettevøtmise møødet. Olles retkel, oled yks osa sellest ja sa elad pæva korraga – lihtne elu. Nyyd on meil aega vaadata rahulikult tagasi kogu sellele yritusele rohkem nagu kotkapilguga. Sedasi saab pilt løpuks terviklikuks.
Ei suuda pæriselt kirjeldada omi tundeid. Need on væljaspool sønadesse kantavat kirjeldust. Kaua aega sydames olnud unistus on løpuks teostunud. Pærast køiki neid kahtlusi ja kolme aastat edasilykkamist, væsitavat ettevalmistusperioodi ning væhest lootust, mida selle aasta jææolud lubasid. Me mølemad kartsime vægagi. Nii enne retke kui retke ajal oli palju hetki, kus tundus, et me ei vea kuidagi vælja. Ainus mis sel momendil saad teha, on edasiliikumine ja lootuse sæilitamine.
Usun, et pole kunagi varem sedasi kartnud omaenese tehtud otsuse pærast, kui sel korral , kus ma triivpoide ja øhurøhu kaarte uurides tulin vælja møttega, et on olemas hooajaline jæætriivi muutus, mis justkui soosiks jææ kuhjumist meie piirkonda Kirdemaast pøhjas hilisemal suve alguse perioodil. See oli kindlasti suure riski vøtmine kuna mul polnud væhimatki aimu, kas see teooria ka kølbeliseks osutub. Ma pyydsin Auduni ees næida selle otsusega enesekindel ja sisendada temassegi uut usku. See kyll ei kukkunud eriti hæsti vælja.
Talv 2012 Pøhja-Jææmere Barentsi mere regioonis oli jææolude poolest væga væhe lubav. Tundsime siiski, et kas nyyd vøi mitte kunagi, kuna elu vajab edasiminekut uute plaanidega.
Mida oleme teinud neil kahel møødunud pæeval? Peamiselt maganud ja søønud. Natuke ka puhastanud ja asju lahti pakkinud. Kehakaal tuleb vaikselt tagasi ja on seda ilmselt teinud juba moonaladudest saati. Siiski næib keha kæituvat veidi alalhoidlikult nagu seal tuleks mingi kriis vøi ikaldus. Me vøime endid kurgulaeni tæis syya, kuid ometi paari tunni møødudes tunneme taas kerget nælga. Vøtab aega, kuniks tæielikult taastud sellest. Muus osas oleme aga tæie tervise juures ja usutavasti ka heas fyysilises vormis, siis kui væsimus on møødunud. Oleme viimastel nædalatel pingutanud køvasti ja meie uneaeg ning pæevane liikumisgraafik on olnud tæielikult segi paisatud. Oleme teel olnud ilmast ja oludest søltuvana.
Pyyame kodulehel hakata værsket materjali edastama, niivørd kui selle læbitøøtamine aega vøtab. Pysige lainel ja aegajalt tasub jærgi vaadata!
Oleme praeguseks ligikaudse teekonna møøtmisega saanud kokku 1600 kilomeetrit, mis 72 pæeva jooksul sai læbitud. Umbes 400 kilomeetrit sellest læheb aerutamise arvele.
Postitas Timo
We are finally here! We are back at home!
Sorry for the little silence since Katre last time posted about our arrival. We really needed those couple days to get ourselves somehow back in the everyday routine. That’s not easy at all, neither physically nor mentally. Some recovery time has been certainly needed after for such a long stay away. All those PIN codes, bills and passwords – you need a time to find them and get used again :)
First of all we want to thank all of you who you have been with us in thoughts and words! The messages what were received from you via Iridium phone had a lot of spiritual strength that made us believe more into success, even when there were hard times. We felt us not alone at all!
Great thanks we say to our colleagues and friends here in Longyearbyen who organized very warm welcome event and surprised us that way. Yet we were not sending out position report last days for purpose and were trying to make our own surprise. After all we think that it was actually nicer that way. We got two major things we missed – pizza and warm shower!
And then last but not the least - all our sponsors, persons supporting and being behind this project with their great enthusiasm – we are very grateful to you! Without your support this trip would not have been happen.
Now we start to digest the real scale of the journey we have done. If you live out there, you are part of all of that and you take one day in time – simple life. But now we have time to look back with a more like eagle view and see how the whole image starts to come together. I cannot really describe my feelings. Just would not be able to find right words. These are beyond of the description. A dream what was long time carried in heart is finally made real. And after all these hesitations, 3 years of postponing, exhaustive preparations and little hope with the rather bad sea ice season. I can tell you honestly we both scared a pretty much. There were many moments before the trip and during the trip when we felt that this not going to work out. Only thing you can do at these moments is to keep going and somehow keep hope alive. We had the luck on our side at this time. I think I have never before scared so much about my own decision than it was now in April when I started to think that there must come a seasonal change into sea ice conditions, which would still favor our plan. That was high risk indeed as I had no glue if this is going to work out or not. I just tried to look confident enough to Audun as it was pretty much same with him. The winter 2012 in the Arctic Ocean Barents sea region was just so unpromising. But we both also felt that it must be now or never as we finally needed to go on with our life and other plans.
What we have done on these two days now after landing? Mostly eating and sleeping:) A little cleaning was necessary too of course. We’re gaining back some more body weight as we already have done since depots recoveries. But body still keeps behave as there might come crisis and hard times. We could eat so much that feel totally filled up and yet after couple hours we feel that would like to have a meal again. That takes some time to fully recover. Otherwise we are in good health and physical shape is not bad if tiredness will be gone. We have been pushed hardly last weeks and our daily schedule and sleep hours have also been messed up which means little recovery needed here too.
We try now to keep you updated with some fresh material posting it on homepage. It takes some time to go through all this material. But we are going to work on it. So keep in touch and updated!
All we can say for now is that we did some rough distance measuring and got approximately 1600 kilometers during the 72 days. About 400 kilometers of that belongs to paddling.
Posted by Timo
Oleme løpuks pæral! Oleme tagasi kodus!
Vabandan ka væikese vaikuse pærast, mis olnud peale seda kui Katre meie saabumisest teatas. Oleme væga vajanud neid paari pæeva, et end kuidagi tagasi tuua igapæeva rutiini ja argiellu. See pole sugugi lihtne, ei fyysiliselt ega vaimselt. On vaja veidi aega taastumiseks. Tuleb end harjutada pærast sellist eemalolekut tsiviliseeritud maailma hyvedega nagu PIN koodid, salasønad ja maksmata arved. Læheb aega enne kui need yles leiad.
Esmalt tahame tænada køiki teid, kes te olite meiega oma møtetes ja sønades. Sønumid, mis meieni satelliittelefoni vahendusel jøudsid, olid vaimujøudu andvad ja tugevdavad ning panid meid uskuma asja edukusse isegi siis, kui olid rasked ajad. Me tundsime, et pole yksi seal avarustel.
Suure tænu vølgneme oma kolleegidele ja søpradele siin Longyearbyenis, kes korraldasid væga sooja vastuvøtu ja seelæbi meid vægagi yllatasid. Viimastel pærvadel ei edastanud me oma asukoha infot ja pyydsime sedasi salajas hoides yllatada hoopis koduseid, kuid kukkus vælja vastupidi. Tagantjærgi tundub see isegi olevat meeldivamJ Meile sai osaks kaks væga igatsetud momenti – pizza ja soe dušš!
Køik meie sponsorid ja toetajad, yksikisikud, kes on olnud selle projekti taga – teile ja teie entusiasmile vølgneme suure tænu! Ilma teie abita poleks seda unistust saanud teostada.
Hakkame alles nyyd seedima ja hoomamama kogu ettevøtmise møødet. Olles retkel, oled yks osa sellest ja sa elad pæva korraga – lihtne elu. Nyyd on meil aega vaadata rahulikult tagasi kogu sellele yritusele rohkem nagu kotkapilguga. Sedasi saab pilt løpuks terviklikuks.
Ei suuda pæriselt kirjeldada omi tundeid. Need on væljaspool sønadesse kantavat kirjeldust. Kaua aega sydames olnud unistus on løpuks teostunud. Pærast køiki neid kahtlusi ja kolme aastat edasilykkamist, væsitavat ettevalmistusperioodi ning væhest lootust, mida selle aasta jææolud lubasid. Me mølemad kartsime vægagi. Nii enne retke kui retke ajal oli palju hetki, kus tundus, et me ei vea kuidagi vælja. Ainus mis sel momendil saad teha, on edasiliikumine ja lootuse sæilitamine.
Usun, et pole kunagi varem sedasi kartnud omaenese tehtud otsuse pærast, kui sel korral , kus ma triivpoide ja øhurøhu kaarte uurides tulin vælja møttega, et on olemas hooajaline jæætriivi muutus, mis justkui soosiks jææ kuhjumist meie piirkonda Kirdemaast pøhjas hilisemal suve alguse perioodil. See oli kindlasti suure riski vøtmine kuna mul polnud væhimatki aimu, kas see teooria ka kølbeliseks osutub. Ma pyydsin Auduni ees næida selle otsusega enesekindel ja sisendada temassegi uut usku. See kyll ei kukkunud eriti hæsti vælja.
Talv 2012 Pøhja-Jææmere Barentsi mere regioonis oli jææolude poolest væga væhe lubav. Tundsime siiski, et kas nyyd vøi mitte kunagi, kuna elu vajab edasiminekut uute plaanidega.
Mida oleme teinud neil kahel møødunud pæeval? Peamiselt maganud ja søønud. Natuke ka puhastanud ja asju lahti pakkinud. Kehakaal tuleb vaikselt tagasi ja on seda ilmselt teinud juba moonaladudest saati. Siiski næib keha kæituvat veidi alalhoidlikult nagu seal tuleks mingi kriis vøi ikaldus. Me vøime endid kurgulaeni tæis syya, kuid ometi paari tunni møødudes tunneme taas kerget nælga. Vøtab aega, kuniks tæielikult taastud sellest. Muus osas oleme aga tæie tervise juures ja usutavasti ka heas fyysilises vormis, siis kui væsimus on møødunud. Oleme viimastel nædalatel pingutanud køvasti ja meie uneaeg ning pæevane liikumisgraafik on olnud tæielikult segi paisatud. Oleme teel olnud ilmast ja oludest søltuvana.
Pyyame kodulehel hakata værsket materjali edastama, niivørd kui selle læbitøøtamine aega vøtab. Pysige lainel ja aegajalt tasub jærgi vaadata!
Oleme praeguseks ligikaudse teekonna møøtmisega saanud kokku 1600 kilomeetrit, mis 72 pæeva jooksul sai læbitud. Umbes 400 kilomeetrit sellest læheb aerutamise arvele.
Postitas Timo
RSS Feed