Esimene avalik loeng ekspeditsioonist sai peetud Kukruse polaarmõisas teadlaste öö raames.

Teine on tulemas aga homme (reedel 19. okt) Soomaal
http://www.tipulooduskool.ee/blog/article-2

Timo

You will see also some photograps which haven't been published before.
Follow the link:
http://www.explorersweb.com/polar/news.php?id=21004

As it comes out we were the only ones this past season who were able to complete a full North Pole expedition.


Posted by Timo

HELLO EVERYONE!

We are finally here! We are back at home!

Sorry for the little silence since Katre last time posted about our arrival. We really needed those couple days to get ourselves somehow back in the everyday routine. That’s not easy at all, neither physically nor mentally. Some recovery time has been certainly needed after for such a long stay away. All those PIN codes, bills and passwords – you need a time to find them and get used again :)

First of all we want to thank all of you who you have been with us in thoughts and words! The messages what were received from you via Iridium phone had a lot of spiritual strength that made us believe more into success, even when there were hard times. We felt us not alone at all!

Great thanks we say to our colleagues and friends here in Longyearbyen who organized very warm welcome event and surprised us that way. Yet we were not sending out position report last days for purpose and were trying to make our own surprise. After all we think that it was actually nicer that way. We got two major things we missed – pizza and warm shower!

And then last but not the least - all our sponsors, persons supporting and being behind this project with their great enthusiasm – we are very grateful to you! Without your support this trip would not have been happen.


Now we start to digest the real scale of the journey we have done. If you live out there, you are part of all of that and you take one day in time – simple life. But now we have time to look back with a more like eagle view and see how the whole image starts to come together. I cannot really describe my feelings. Just would not be able to find right words. These are beyond of the description. A dream what was long time carried in heart is finally made real. And after all these hesitations, 3 years of postponing, exhaustive preparations and little hope with the rather bad sea ice season. I can tell you honestly we both scared a pretty much. There were many moments before the trip and during the trip when we felt that this not going to work out. Only thing you can do at these moments is to keep going and somehow keep hope alive. We had the luck on our side at this time. I think I have never before scared so much about my own decision than it was now in April when I started to think that there must come a seasonal change into sea ice conditions, which would still favor our plan. That was high risk indeed as I had no glue if this is going to work out or not. I just tried to look confident enough to Audun as it was pretty much same with him. The winter 2012 in the Arctic Ocean Barents sea region was just so unpromising. But we both also felt that it must be now or never as we finally needed to go on with our life and other plans.

What we have done on these two days now after landing? Mostly eating and sleeping:) A little cleaning was necessary too of course. We’re gaining back some more body weight as we already have done since depots recoveries. But body still keeps behave as there might come crisis and hard times. We could eat so much that feel totally filled up and yet after couple hours we feel that would like to have a meal again. That takes some time to fully recover. Otherwise we are in good health and physical shape is not bad if tiredness will be gone.  We have been pushed hardly last weeks and our daily schedule and sleep hours have also been messed up which means little recovery needed here too.

We try now to keep you updated with some fresh material posting it on homepage. It takes some time to go through all this material. But we are going to work on it. So keep in touch and updated!

All we can say for now is that we did some rough distance measuring and got approximately 1600 kilometers during the 72 days. About  400 kilometers of that belongs to paddling.


Posted by Timo



Oleme løpuks pæral! Oleme tagasi kodus!

Vabandan ka væikese vaikuse pærast, mis olnud peale seda kui Katre meie saabumisest teatas. Oleme væga vajanud neid paari pæeva, et end kuidagi tagasi tuua igapæeva rutiini ja argiellu. See pole sugugi lihtne, ei fyysiliselt ega vaimselt. On vaja veidi aega taastumiseks. Tuleb end harjutada pærast sellist eemalolekut tsiviliseeritud maailma hyvedega nagu PIN koodid, salasønad ja maksmata arved. Læheb aega enne kui need yles leiad.

Esmalt tahame tænada køiki teid, kes te olite meiega oma møtetes ja sønades. Sønumid, mis meieni satelliittelefoni vahendusel jøudsid, olid vaimujøudu andvad ja tugevdavad ning panid meid uskuma asja edukusse isegi siis, kui olid rasked ajad. Me tundsime, et pole yksi seal avarustel.

Suure tænu vølgneme oma kolleegidele ja søpradele siin Longyearbyenis, kes korraldasid væga sooja vastuvøtu ja seelæbi meid vægagi yllatasid. Viimastel pærvadel ei edastanud me oma asukoha infot ja pyydsime sedasi salajas hoides yllatada hoopis koduseid, kuid kukkus vælja vastupidi. Tagantjærgi tundub see isegi olevat meeldivamJ Meile sai osaks kaks væga igatsetud momenti – pizza ja soe dušš!

Køik meie sponsorid ja toetajad, yksikisikud, kes on olnud selle projekti taga – teile ja teie entusiasmile vølgneme suure tænu! Ilma teie abita poleks seda unistust saanud teostada.


Hakkame alles nyyd seedima ja hoomamama kogu ettevøtmise møødet. Olles retkel, oled yks osa sellest ja sa elad pæva korraga – lihtne elu. Nyyd on meil aega vaadata rahulikult tagasi kogu sellele yritusele rohkem nagu kotkapilguga. Sedasi saab pilt løpuks terviklikuks.
Ei suuda pæriselt kirjeldada omi tundeid. Need on væljaspool sønadesse kantavat kirjeldust. Kaua aega sydames olnud unistus on løpuks teostunud. Pærast køiki neid kahtlusi ja kolme aastat edasilykkamist, væsitavat ettevalmistusperioodi ning væhest lootust, mida selle aasta jææolud lubasid. Me mølemad kartsime vægagi. Nii enne retke kui retke ajal oli palju hetki, kus tundus, et me ei vea kuidagi vælja. Ainus mis sel momendil saad teha, on edasiliikumine ja lootuse sæilitamine.
Usun, et pole kunagi varem sedasi kartnud omaenese tehtud otsuse pærast, kui sel korral , kus ma triivpoide ja øhurøhu kaarte uurides tulin vælja møttega, et on olemas hooajaline jæætriivi muutus, mis justkui soosiks jææ kuhjumist meie piirkonda Kirdemaast pøhjas hilisemal suve alguse perioodil. See oli kindlasti suure riski vøtmine kuna mul polnud væhimatki aimu, kas see teooria ka kølbeliseks osutub. Ma pyydsin Auduni ees næida selle otsusega enesekindel ja sisendada temassegi uut usku. See kyll ei kukkunud eriti hæsti vælja.
Talv 2012 Pøhja-Jææmere Barentsi  mere  regioonis oli jææolude poolest væga væhe lubav. Tundsime siiski, et kas nyyd vøi mitte kunagi, kuna elu vajab edasiminekut uute plaanidega.

Mida oleme teinud neil kahel møødunud pæeval? Peamiselt maganud ja søønud. Natuke ka puhastanud ja asju lahti pakkinud. Kehakaal tuleb vaikselt tagasi ja on seda ilmselt teinud juba moonaladudest saati. Siiski næib keha kæituvat veidi alalhoidlikult nagu seal tuleks mingi kriis vøi ikaldus. Me vøime endid kurgulaeni tæis syya, kuid ometi paari tunni møødudes tunneme taas kerget nælga.  Vøtab aega, kuniks tæielikult taastud sellest. Muus osas oleme aga tæie tervise juures ja usutavasti ka heas fyysilises vormis, siis kui væsimus on møødunud. Oleme viimastel nædalatel pingutanud køvasti ja meie uneaeg ning pæevane liikumisgraafik on olnud tæielikult segi paisatud. Oleme teel olnud ilmast ja oludest søltuvana.

Pyyame kodulehel  hakata værsket materjali edastama, niivørd kui selle læbitøøtamine aega vøtab. Pysige lainel ja aegajalt tasub jærgi vaadata!

Oleme praeguseks ligikaudse teekonna møøtmisega saanud kokku 1600 kilomeetrit, mis 72 pæeva jooksul sai læbitud.  Umbes 400 kilomeetrit sellest læheb aerutamise arvele.


Postitas Timo

TIMO AND AUDUN ARE AT HOME, LONGYEARBYEN! :)

Put the champagne in cooler! We are at final leg - homefjord started today early morning.
Timo
-------------------------------
Pange šampus külma! Liustikuosa sai ületatud ja oleme viimasel lõigul - kodufjordi ületus algas täna varahommikul!
Timo

Yesterday (26.06.) 16 hours long and quite hard gorge crossing. Today (27.06.) 18h and 51km kayaking on the Wijdefjorden.
Eile, 26.06. raske 16-tunnine kuruületus; täna (27.06.) 18h ja 51km kajakisõitu mööda Wijdefjordi.

Today (24.06.) morning we crossed over Hinlopen Strait! Now on the home island!

When crossing the Hinlopen Strait we met the sister-ship of Stockholm: cruise-ship Origo. After a bit of searching (we gave a signal by radio), they saw our two tiny kayaks on the sea. It was very nice meeting, down to kayaks we were served a cup of tea with sandwich :) This taste of civilisation was very great! Thank you very much, Origo crew!
Message forwarded by Katre
-------------------
Täna (24.06.) hommikul ületasid Hinlopeni väina. Nüüd on nad kodusaarel!
Katre

21.06.-22.06. nighttime we kayaked over Franklinsundet (from Lågøya to Storsteinhalvøya). It is a narrow - 8 km strait but opened to the ocean. That’s why winds can rise easily ja quickly. At that time situation for us turned to strong winds. We got two meters high waves and headwind, it was tough going, 2-3hours very strong efforts to do.
Finally we were soaked and almost frozen. This forced us to remain in camp althought initially we wanted to reach to Kinnvika. After some restful sleep hours we had very nice, sunny and windless weather. In the evening (22.06.), after kayaking 32 km we reached to Kinnvika.
Here we found our Depot1. It was very big surprise, cause we had an information that this depot was destroyed. But red-colored box appeared to the eye from a distance! This depot was brought here tree years ago and supplemented with some foods two years ago. The box was inside a musty, and of course, many foods out of date (best before 2009 and 2010), but most of them are edible state. Now we have plenty of foods.
Some days ago we had a plan to go through the Lamfjord, by now we have decided to go along the Wijdefjorden. But today, 23th of June we try to across the Hinlopenstrait.

Forwarded by Katre

-------------------------------------------
21.06.-22.06. ööl ületasime Lagoya saart ning Kirdemaad eraldava Franklini väina (Franklinsundet). Kuigi kitsas väin – 8km, läks olukord väga tuuliseks. Tegu on ookeanile üsna avatud väinaga. Saime väga karmi umbes 2 meetri kõrgust lainetust ja vastutuult. See oli tubli rassimine, 2–3 tundi tugevat pingutust. Lõpuks kui üle saime, olime läbinisti märjad ja külmast kanged. See sundis meid jääma paigale laagrisse, kuigi esialgu oli plaan samal päeval Kinnvikasse jõuda. Siin, pärast uneaega kohtasime üle pika aja jääkaru (maal olles esimene karu). Tegu oli päris kõhetu isendiga, kes siiski lähedale tulla ei julgenud, ju oli inimestega kokku puutunud ja kartis.
Pärast uneaega jätkasime (22.juunil) süstasõitu. Ilm oli tõeliselt nauditav, päikseline ja tuulevaikne. Läbisime 32 km ning õhtuks olime Kinnvikas. Oma suureks üllatuseks leidsime siit meie depoo (depoo1). See oli ääretult suur üllatus, kuna olime varem saanud infot, et toidukast on hävinud. See punases kastis toidudepoo oli pandud kolm aastat tagasi ning kaks aastat tagasi sai seda täiendatud. Rõõm oli suur, sest sellesse olime toitu pannud päris palju. Kast oli seest loomulikult kopitanud ja paljud toiduaineid aegunud (parim enne 2009 ja 2010), oli suurem osa neist siiski söödavas olekus. Niiet järgnes suur jaanipäevaeelne sööming. Telkisime mererannal, tegime ajupuidust lõkke, küpsetasime Florianilt saadud vorstikesi ja sõime külluslikult igasugust kraami, mis kastis leidus. Kõhud said korralikult punni söödud. Toidupoolist on meil nüüd rohkelt.
Oleme oma marsruudis pisut ümberkorraldusi teinud. Kui eile arvasime, et läheme läbi Lomfjordi, siis nüüd on mõttes liikuda mööda Wijdefjordi (Wijdefjorden). See on pikk fjord, mida mööda on hea süstadega sõita. Ka mitmeid hütte leidub selle ääres, saaksime neis ööbida.
Täna, 23.06. päeva teisel poolel lubab umbes 6-7 tunniks vaiksemat 2-3m/s loodetuult. Võtame ette Hinlopeni väina ületuse.

Teate edastas Katre

19th of June early morning we started kayaking over the strait (Nordkappsundet): from Phippsøya (Seven Islands) to Chermsideøya. Before leaving we got a big surprise: a cruise-ship Stockholm entering into the bay.  As we had lack of food Audun contaced with captain by radio. Very huge thanks to the Stockholm crew and to their expeditionleader Andrias. They gave to as apples, Coca-Cola, a bucket of oats flakes, kilo of butter , crispbread and caviar. This was like a Christmas present: so much good and tasty and delightful things. 
But moving from Seven Islands over the strait to Nordaustlandet... This was the most critical and longist sea overshoot on our way back home. For kayaking we waited appropreate weather, especially good wind conditions. Furthermore, the tide and drifting packice had to be taken into account. The tides moved the ice from one place to the other; drifting pack-ice wanted to close our way to Nordaustlandet. We had the luck at that time again and after 5 hours we landed on Chermsideøya.
After that we kayaked along the coast of Nordaustlandet to the west. It was almost wind silence and we wanted to use this good weather as much as we had force. Kayaking over the fjords we had to consider local wind that blows from the fjord.  These strong winds may be very strong and come unexpectedly. Fortunately, we did not hit anything like that.
We got quite long day, 40 km and at the end of day we were absolutely tired.
Now, in the 21st of June we are on Lågøya. We try to kayak over the strait and move to the south, to Kinnvik. On Lågøya we had another depot. It was left for us by Audun’s good friend, well-known wildlife photographer Florian Schulz (see his photos www.visionsofthewild.com). Florian was sailing here by yacht Arctic 2 and left for us sausage, mayonnaise, kilo of sugar. What a good feeling is to eat sweet porridge! He put into depot butter also –  all kind of fat is very useful for us now.
It is difficult to discribe this graditude we feel. Many thanks to Stockholm crew and to Florian for the help and caring. 
On our way to Longyearbyen we have another critical strait: Hinlopenstrait. There are strong winds and strong currents. We need good luck and good wind conditions for kayaking over it.

----------------------------------------------------------------------------------

19. juuni varahommikul alustasime väinaületust Seitsmest saarest (Phippsøya) Kirdemaale. Enne minekut, kui me pakkisime, tabas meid hea üllatus. Kruiisilaev Stockholm oli lahte sisenemas ja Audun võttis raadio teel ühendust, et paluda hädavajalikku toidupoolist. Väga suured-suured tänud siinkohal Stockholmi meeskonnale ja selle ekspeditsioonijuhile Andriasele, et nad vastu tulid ning meile õunu, Coca-colat, ämbri täie kaerahelbeid, kilo võid, natuke kuivikleiba ja kaaviari andsid.  Meil olid justkui jõululaupäev, mil saab häid roogasid ja kõhu täis (peaaegu).

Aga Seitsmest saarest Kirdemaale pääsemisest... See lõik oli kõige riskantsem (pikim) ületus meie tagasiteel koju. Väina ületuseks ootasime sobivat ilma. Ilmprognoos ja iseäranis tuuleprognoosi saime (Katrelt) peaaegu tunniajase täpsusega. 25km ületus saigi vastavalt prognoosile sätitud. Ent peale selle tuli arvestada veel mitut tegurit: tõuse-mõõnasid, mis jääd periooditi ühest kohast teise liigutasid, ning teed sulgev triiviv paakjääkeel. Oli näha, et paakjää tahab meie tee sulgeda. See triivis ida poolt tuulega sisse.

Meil vedas ületusega, järjekordselt olime õnnega koos, sest igasugune ajastus läks suurepäraselt. Ületusel kasutasime ka kuivülikondi: alguses, kohtades, kus jäälaamad olid sisse tulnud, hüplesime jalgsi süstasid järel vedades laamalt laamale. Kuna parasjagu oli mõõn, siis kandus see jääsupp fjordist välja. Nii õnnestus meil saarelt minema saada, vabasse vette pääseda. Üritasime aerutada ümber Parryøya saare. See oli jääga blokeeritud. Võtsime suusad, et see saar kitsamast kohast suuskadel ületada. Teisele poole jõudes, läks meil väga kiireks, sest jääkeel oli juba sinnagi jõudnud ja oht oli, et see sulgeb meie tee Chermsideøya saarele, kuhu oli meil suund võetud. Et oli mõõn, siis see aitas meid süstadega kiiresti eemale saada. Nõnda õnnestus 5 tunni pärast maanduda Shermsideøyal.

Edasi kulgesime mööda Kirdemaa rannikut läände, tuulevaikuse tõttu oli liikumine igati hea ja püüdsime maksimaalselt seda võimalust ära kasutada. Ent siinjuures pidime arvestama ka võimalusega, et fjordides võib ette tulla kohalikke laskuvaid tuuli, mida ilmaennustus ette ei näe, ja need võivad tugevuse tõttu väga saatuslikuks osutuda. Meie rõõmuks midagi ootamatut meid ei tabanud ja saime teha väga pika päeva: liikusime süstadel 40 km. See-eest olime õhtuks üdini väsinud, igal momendil tikkus uni peale. Süstas vee rahuliku loksumise saatel oli silmi iseäranis keeruline avatult hoida. Kaks kuud rasket kulgemist on seljataga, väsimus on ilmselgelt kuhjunud. Uni tuleb sekundiga, kui vähegi rahulikum moment on.

Fjordi sisse pääsenud, otsisime kiirelt laagripaiga. Seal tuli peaaegu terve päeva tuulevangis püsida. Telki meil muidugi enam püsti panna ei õnnestunud, sest vardad olid kõik puruks. Telk oli lihtsalt kui ümber tõmmatud maadligi hoidev kott, kuhu sisse sai pugeda. Magasime tol ööl vahetustega: üks pidas karuvalvet ja teine samal ajal põõnas kotis ning siis vastupidi.

Nüüd (21.06. õhtu) oleme Lågøya saarel ja üritame täna jätkata liikumist lõuna poole Kinnvikale. Lågøyal oli meil teine depoo. Selle pani meie jaoks välja Auduni hea sõber saksa tuntud loodusfotograaf Florian Schulz. Ta seilas ja pildistas siinsetes vetes jahtlaeval Arctic 2. Tema pani meile depoosse vorsti, majoneesi, 1 kg suhkrut. Selline hulk suhkrut tegi meid eriti õnnelikuks: saame nüüd Stockholmilt saadud kaerahelvestest putru magusaks teha. Samuti saime võid – rasv, millest me väga-väga puudust tunneme. Hiiglaslik tänu nii kruiisilaeva „Stockholm” meeskonnale kui ka Florianile ja Arctic2 meestele hoolivuse ja abi eest.

Piirkonda, kuhu me nüüd suundumas oleme võib üsna sageli kohata kruiisilaevu: meie oma Pole Positioni organiseeritud kruiise (Audun töötab Pole Positionis). Paljud on meid nõus üles korjama ja koju sõidutama. Kuid tahaksime lahkest abist hoolimata ise edasi kulgeda. Siiski on meil ees ootamas vähemasti üks riskantne ületus: üle Hinlopeni väina, seal on tugevad tuuled ja tugevad hoovused. Kui meil ajastuse ja ilmaga veab, siis sooviksime omal jõul selle väina ületada suundudes Lomfjordi ja sealt üle liustiku Longyearbyenisse. Oleme otsustanud 26. juunini edasi rühkida ja kui selleks ajaks paistab, et fjordi ületuse või edasiliikumisega enam hakkama ei saa, siis kutsume endale abistajad vastu.

Toidumoonaga on hetkel enam-vähem hästi, sest oleme saanud siit-sealt provianti juurde. Näljatunne on muidugi alles, see on kahe kuuga püsivalt kuhjunud ja tõenäoliselt ei kao niipea ka koju jõudes :). Täna on üle mitme päeva päikseline päev, nii hea on telkida (kuigi telk on kotiks muutunud) ja olla kivide peal, maapinnal.

Peale selle, et kehad on pikast ekspeditsioonist väsinud, on külmast kannatada saanud ka meie sõrmed. Nüüd on neede tuulest ja päiksest lõhki, merevesi ei hellita samuti. Varustus on kah siit-sealt lagunenud, kuid veel me alla ei anna. Eks näis, kus me 26. juunil oleme ja mida vajadusel ette võtame (kui Hinlopeni väina ületuamiseks sobivaid olusid ei tule).

Maailma, kus me hetkel liigume on aga võrratult kaunis. Maastik ja vaated on hämmastavad.

Tänud kõigile kaasaelajatele ja igas mõttes toetajatele.

Teate edastas Katre

Yesterday noon Timo and Audun landed at Trollodden, Phippsøya, Norway (Seven Islands). Arriving from 90 deg N in good health. Resting after 54 days, 1039 km.